Armastusfilmide klišeed

Sinitaeva tähti lugedes,
hoiavad mu käsi Su käed.
Täpselt nagu armastuslugudes,
mida filmides näed.

Noore neiu tuline armastus,
mis sisimas keeb;
mõrude elutõdede avastus,
et ka armastus haiget teeb.

Armastusfilmide klišeed
ja tunded, mis keevad
ongi juba aegu just need,
mis reaalsuspildi häguseks teevad.

See, mis peitub naeratuse taga

Et näha läbi ta süda,
et näha, mida peidab ta hing,
pead Sa kuulama teda;
et ta usaldada võiks Sind.

Kui vaatad mööda pisaratest,
mis ta põski katavad,
võid vaadata mööda ka appikarjetest,
mis ta hinges end matavad.

Ei või iial teada seda,
mis peitub ühe naeratuse taga.
Näha on vaid osake päris teda,
ülejäänu jääb maski taha.

Ka pisarais inimene on tugev,
et oma valu näidata julgeb.
Ka temal on pärisinimese mured,
millest osa ta endasse sulgeb.

Tuult võttis ta märgina

Lumme kirjutatud sõnad
ööhakul aegamisi kustusid.
Tuul pinnalt pühkis nad,
veel enne, kui Sa vastasid.

Vaikiva öö pimeduses,
langevate lumehelveste sahinais,
seisis ta Su kodutee alguses,
särasilmad pisarais.

Püüdis öelda, mis tahtis,
kuid tuult võttis märgina.
Kõike seda uuesti öelda kartis,
nii süda sunnitigi vaikima.

Häälekaja kustudes
särasilmad tuhmusid.
Öö kurdistavas vaikuses
veel vaid pisarad lumme vajusid.

Nii armastus jäigi igaveseks vaikima,
tuult võttis ta märgina.

Uinumine

Avad läbi une silmad ja kuuled:
tuul sosistab Su nime.
Tõused üles ja avad akna,
kuid kedagi ei ole.
Isegi tuult mitte.

Viskad uuesti siruli
ning uinud rahus, tasaselt.
Kümbled unepehmete piltide kaisus
ning sa ei kuule enam tuule sosinat,
mis sind akna taga jätkuvalt koju kutsub.