Küsimused ja vastused

Mina olen sõnad ja küsimused;
Sina oled mõtted ja vastused.
See on nii müstiline,
aga samas nii selge.
See on nii kummaline,
aga kuidagi õige.

Nii tihti esineb olukorda,
mil ei leia rohkem kaasa rääkida,
sest mu sõnad on Su täpsed mõtted,
et Sa ei suudagi ühtki juurde lisada.

Tähelaps

Sule silmad ja vaiki maha vastused,
tee nägu, et Sind see ei puuduta.
Ela pimeduses ning kogu endasse küsimused,
usu, et Sa ei saa midagi maailmas muuta.

Üksinda pimeduses,
haavatud hing;
Astu edasi, kuni oled valguses,
see edasi Tõeni juhib Sind.

Ava hääl ja väljenda oma mõtteid,
oma nägemusi, oma maailma.
Ära varja oma arvamust ega enda tundeid -
pääsemiseks tuleb Sul teistega neid jagada.

Tapa ego enda sees ja tunned
kuidas maailm Su ümber pudeneb
kildudeks ning surevad kõik senised tunded,
Su sisemus tükkideks mõraneb.

Sünnid uuesti, valgusesse
ja märkad maailma teisiti.
Sind on jälle toodud elu algusesse,
et anda valgust teistelegi.

Sa oled tähetolm taevast,
müstiline ja sügav;
Üritamas pääseda elu vaevast,
kihiline, huvitav.

Lumikellukesed öökapi peal

Vaikuses, sahisevas tuules,
udus kellukad ripuvad.
Öö nõnda uinutavas mõjus
mu silmad sulguma kipuvad.
Metsa pimeduses jalutab arm,
kõndides keset kellukalõhna paradiisi:
nopib kimbuks valgeid õisi,
vilistades huulil kauneimat viisi.
Kallim öö vaikuses tuppa hiilib
ning suudleb õrnalt laubale.
Vargsi tagasi pimedusse lahkub,
jättes valged lilled mu lauale,
et koidikuhämaruses lõhnaksid
lumikellukesed mu öökapi peal.

Unenägu

Valge pilve hele punetav valgus,
tõotab olla millegi põneva algus.
Minu pilved Sinu kauni pea kohal,
minu naeratused Sinu sees.

Kõnnin paljajalu kastesel teel,
naeratan laialt, rõõmust särab meel.
Jalutan edasi peenel klaasipurul,
hõljun unistes pilvedes.

Upun sügavasse unede vahtu,
naeran valjusti ja meel ei lahtu.
Sõuan suures rõõmude paadis
ning üles ei ärkagi kunagi.

Tuul sosistab roimast

Tuule luule puhub maale
ja sosistab sul kõrva
väikeseid kauneid valesid,
nii katta üritab mõrva.

On kinni pistetud luuletaja hing,
appi karjub ta süda,
kuid hüüde summutab raske rind
ja keegi ei kuulegi seda.

Kuis linnul ära lõigatud tiivad,
see rajalt ei juhi teda.
Ka ta jalad kaugele viivad,
uue inspiratsiooni teele.

Kaunis sa kallil luuleta,
kauneid sõnu sa lausu.
Isegi kui oled hääleta,
lohutust paku sa talle.

Luule varjab endas maailma,
peidab tumedat sügavust.
Teadvuses seletamatut roima
ja igavesti kestvat igatsust.

Kui kord udu kaob

Kui vaikiva vahuse mere
lained minuni jõuavad,
mind karjudes,
käed küljes kaasa nõuavad.
Kui kuri, karjuv, pekslev,
vihane tuul
sööstab minuni
kui vihane peatamatu kuul,
siis sombune,
tihke ning umbne udu hajub.
Langeb aina madalamale,
maapinnale vajub
ning kui udu lõpuks kaobki
ja valgus tuleb;
Õrn helevalge valgus
siis pimeduse endasse suleb.
Nii pime,
sügavtume öö mattub,
koidab päev ja uus hommik ning
taevas peagi valge valgusega kattub.

Kummitused meie aias

Pikk, kitsas ja käänuline tänav.
Jalg sellel täna jälle astub õhtuks,
et avada riiv ja lükata lahti värav
kohta, mida kutsume koduks.

Astu samm edasi sisse, et näha:
mänguasjad laiali jälle vedelevad.
Neid ära veel korista täna,
las kummitused aias mängivad.

Sammudes trepist aeglaselt üles,
kuuled sosinaid pööningul.
Tood endaga ööviiuleid ühes,
et need siis lõhnaksid koidikul.

Asetad nad vaasi, öökapi peal.
Sa tead, et sind jälgivad silmad,
nad on kogu see aeg  ju seal
ja aastaidgi hiljem veel kardad.

Aiast kostuvad laste hõiked,
endaga mängima kutsuvad.
Rõõmsad, muretud kilked,
igavest rahu sul lubavad.