Vabastus

Merekahin sosistab vaikuse helisid mu kõrvu
ning mussoon nõiub loitse mu meeltele.
Mu süda sulab tuulelainete õndsas rüpes,
ning voolab mööda keha pinnale, alla valgele ibeliivale.

Liivaterad kaisutavad mu taldasid
ning merevaht paitab mu jalasiide.
Sinimerelapsed suudlevad mu nahapehmust
ning uputavad mind külmsügavasse armuhiide.

Läinud

Sära mu silmis on tuhmunud,
sest armastus mu kõrval on kustunud.
Mälestused sügavusse vajunud
ning tunded südamest hajunud.

Kas miski enam kustunud leegi sütitab
ning tunded tagasi jalule upitab?
Mis on see, mis mälestused kustutab
ja haavad mu südames loputab?

Üks tunne mu sisemuses koputab
ja kõik rõõmu endas uputab,
meele kurbusega ujutab
ja pisaravaod näole kulutab.

See kurbus sisemust rõhub
ning kilde mu südamest lõhub.

Mängud boheemlasega

Ma mängin tuule lastega
ja kaisutan Aja poegi;
Ja ma leban tasa vendadega
valgeliivasel mererannal.
Ja ma pilvede vahel eksin;
Mind aitavad haldjad ja inglid
ja nõustavad Kurja tütred.

Kui murtakse siis ära mu tiib
ning jäetakse kaugele maha,
üks deemon mind siis kaasa viib
ning matab pimedasse isolatsiooni.
Ja siis, seal kauges pimeduses,
pisarad tantsivad mu põskedel.
Ja pisaratelt peegeldavad näod,
mis kord vastu naeratasid -
nende, kes end avada julgesid.
Ja mu karjetes kajavad need,
kes kord mu üle naersid,
ka siis, kui peatuda palusin,
sest nemad olid mu hinge kõrval lapsed.

Ja see päev kus Kaos mul ütles,
ja teatas mulle uudiseid;
See päev ta nukralt nõustus,
et siis vaid suruda maha unistused.
Ta sõnas nii nagu oli,
kuid peitis sõnades mõtted.
Ja veel vaid kuu oligi jäänud
ja mu aeg pidi äärele jõudma.

Tasakaalu proovides veel siis säilitada,
ma ekslesin läbi džungli
ning ma loksusin üle aasa;
Ja nii - püüdes end päästa,
ma kaotasin tee ja eksisin.

Ma jõudsin tagasi aasale;
Ikka aasale ja mitte metsa -
see kutsus mind ja mu keha,
mu hinge ning mu toorest iha.
Takistas vaid mind iga.
Mees, kes eksles aasal
sai loa sealt pääseda
ja kasutas siis seda.

Ja oligi kuu möödas
ning siis aega tuli juurde:
tekkis justkui eikuskilt
ja oli olemas minule.
Kuid aasal oli juba tühjus;
Ei ekselnud seal enam boheemlane,
vaid pakkis juba kaasa
oma hinge - oma suurimat vara.
Ja lennutas siis õhku veel
õhtu viimse naeratuse;
Ja ma püüdsin selle
ja talletasin südamesse.

Ja siis Ta tuli ja ütles,
hüvasti, ma lähen nüüd.
Ja vaid päevake veel
ja ta oligi igaveseks läinud.