Vabastus

Merekahin sosistab vaikuse helisid mu kõrvu
ning mussoon nõiub loitse mu meeltele.
Mu süda sulab tuulelainete õndsas rüpes,
ning voolab mööda keha pinnale, alla valgele ibeliivale.

Liivaterad kaisutavad mu taldasid
ning merevaht paitab mu jalasiide.
Sinimerelapsed suudlevad mu nahapehmust
ning uputavad mind külmsügavasse armuhiide.

Läinud

Sära mu silmis on tuhmunud,
sest armastus mu kõrval on kustunud.
Mälestused sügavusse vajunud
ning tunded südamest hajunud.

Kas miski enam kustunud leegi sütitab
ning tunded tagasi jalule upitab?
Mis on see, mis mälestused kustutab
ja haavad mu südames loputab?

Üks tunne mu sisemuses koputab
ja kõik rõõmu endas uputab,
meele kurbusega ujutab
ja pisaravaod näole kulutab.

See kurbus sisemust rõhub
ning kilde mu südamest lõhub.

Mängud boheemlasega

Ma mängin tuule lastega
ja kaisutan Aja poegi;
Ja ma leban tasa vendadega
valgeliivasel mererannal.
Ja ma pilvede vahel eksin;
Mind aitavad haldjad ja inglid
ja nõustavad Kurja tütred.

Kui murtakse siis ära mu tiib
ning jäetakse kaugele maha,
üks deemon mind siis kaasa viib
ning matab pimedasse isolatsiooni.
Ja siis, seal kauges pimeduses,
pisarad tantsivad mu põskedel.
Ja pisaratelt peegeldavad näod,
mis kord vastu naeratasid -
nende, kes end avada julgesid.
Ja mu karjetes kajavad need,
kes kord mu üle naersid,
ka siis, kui peatuda palusin,
sest nemad olid mu hinge kõrval lapsed.

Ja see päev kus Kaos mul ütles,
ja teatas mulle uudiseid;
See päev ta nukralt nõustus,
et siis vaid suruda maha unistused.
Ta sõnas nii nagu oli,
kuid peitis sõnades mõtted.
Ja veel vaid kuu oligi jäänud
ja mu aeg pidi äärele jõudma.

Tasakaalu proovides veel siis säilitada,
ma ekslesin läbi džungli
ning ma loksusin üle aasa;
Ja nii - püüdes end päästa,
ma kaotasin tee ja eksisin.

Ma jõudsin tagasi aasale;
Ikka aasale ja mitte metsa -
see kutsus mind ja mu keha,
mu hinge ning mu toorest iha.
Takistas vaid mind iga.
Mees, kes eksles aasal
sai loa sealt pääseda
ja kasutas siis seda.

Ja oligi kuu möödas
ning siis aega tuli juurde:
tekkis justkui eikuskilt
ja oli olemas minule.
Kuid aasal oli juba tühjus;
Ei ekselnud seal enam boheemlane,
vaid pakkis juba kaasa
oma hinge - oma suurimat vara.
Ja lennutas siis õhku veel
õhtu viimse naeratuse;
Ja ma püüdsin selle
ja talletasin südamesse.

Ja siis Ta tuli ja ütles,
hüvasti, ma lähen nüüd.
Ja vaid päevake veel
ja ta oligi igaveseks läinud.

Armastusfilmide klišeed

Sinitaeva tähti lugedes,
hoiavad mu käsi Su käed.
Täpselt nagu armastuslugudes,
mida filmides näed.

Noore neiu tuline armastus,
mis sisimas keeb;
mõrude elutõdede avastus,
et ka armastus haiget teeb.

Armastusfilmide klišeed
ja tunded, mis keevad
ongi juba aegu just need,
mis reaalsuspildi häguseks teevad.

See, mis peitub naeratuse taga

Et näha läbi ta süda,
et näha, mida peidab ta hing,
pead Sa kuulama teda;
et ta usaldada võiks Sind.

Kui vaatad mööda pisaratest,
mis ta põski katavad,
võid vaadata mööda ka appikarjetest,
mis ta hinges end matavad.

Ei või iial teada seda,
mis peitub ühe naeratuse taga.
Näha on vaid osake päris teda,
ülejäänu jääb maski taha.

Ka pisarais inimene on tugev,
et oma valu näidata julgeb.
Ka temal on pärisinimese mured,
millest osa ta endasse sulgeb.

Tuult võttis ta märgina

Lumme kirjutatud sõnad
ööhakul aegamisi kustusid.
Tuul pinnalt pühkis nad,
veel enne, kui Sa vastasid.

Vaikiva öö pimeduses,
langevate lumehelveste sahinais,
seisis ta Su kodutee alguses,
särasilmad pisarais.

Püüdis öelda, mis tahtis,
kuid tuult võttis märgina.
Kõike seda uuesti öelda kartis,
nii süda sunnitigi vaikima.

Häälekaja kustudes
särasilmad tuhmusid.
Öö kurdistavas vaikuses
veel vaid pisarad lumme vajusid.

Nii armastus jäigi igaveseks vaikima,
tuult võttis ta märgina.

Uinumine

Avad läbi une silmad ja kuuled:
tuul sosistab Su nime.
Tõused üles ja avad akna,
kuid kedagi ei ole.
Isegi tuult mitte.

Viskad uuesti siruli
ning uinud rahus, tasaselt.
Kümbled unepehmete piltide kaisus
ning sa ei kuule enam tuule sosinat,
mis sind akna taga jätkuvalt koju kutsub.

Ja ei midagi muud

Iga rida suhu toob armastust,
ei midagi muud.
Sügavad silmad ja väsinud huuled
aina keerlevad mu peas.
Iga rida suhu toob mälestusi,
ei midagi muud.
Need kesköised jutud, värske kohvi lõhn
olid justkui eile.
Iga rida südamesse toob emotsioone,
ei midagi muud.
See tunne kui esimest korda tuppa astusid.

Armastuse köied

Ma tantsisin puhuvate tuultega
ning mängisin Su märgade huultega;
Lasin Su meresilmadel end uputada
ning Sind oma südamesse kukutada.
Sind armastamast mind keela
ning mind unustama veena.
Ja mu mõtted siis endast vabasta;
ja mu mõistus jälle kord Sa tagasta.
Siis päästa palun mu hing
ning vabasta mind
armastusest, mis kaasab mõrkjat valu,
mida katkine hing veel ei taju.
Need punutud armastuse köied
purustatakse kui kuivanud roosiõied.
Mind Sinust siis lahutatakse
ning mu kirg jahutatakse.
Mu silme helkiv sädelev sära
tapetakse; ja viiakse ära.
Mul oli veel võimalus Sinuga jääda
ning veelgi lähedasemakski saada.
Kuid mineviku otsust ei muuda,
sest mina, surelik, ei taha, ei suuda.
Ma silmad kord veel siis sulen
ning ses unenäos, soovingi, suren.

Jumalaga, murtud neiu

Hüvasti, murtud tüdruk;

Suudle hüvasti see leekides maa.

Kustuta mälestused meelelt

ja jäta hüvasti sõpradega.

Nägudeni, murtud neiu;

Pühi jalgelt tuline isamaa tuhk.

Ära karda meelelt kasvada,

niikuinii Sind kord ees ootab hukk.

Jää jumalaga, murtud preili;

Pühi huulilt mõrud lumehelbed

ja sammu punapiiske järgi;

kuivata silmad, et need oleksid selged.

Hüvasti, murtud naine;

Võta endaga kaasa kõik kuulmata vastused.

Enda järel jäljed korista

ja jäta õhku vaid vastusteta küsimused.

Jäta hüvasti, murtud daam;

Endast maha jäta vaid laastatud lumeväli

ning jäta neile vaid hägus mälestus, kustunud teadmine:

see kõik; See ei ole veel läbi.

Küsimused ja vastused

Mina olen sõnad ja küsimused;
Sina oled mõtted ja vastused.
See on nii müstiline,
aga samas nii selge.
See on nii kummaline,
aga kuidagi õige.

Nii tihti esineb olukorda,
mil ei leia rohkem kaasa rääkida,
sest mu sõnad on Su täpsed mõtted,
et Sa ei suudagi ühtki juurde lisada.

Tähelaps

Sule silmad ja vaiki maha vastused,
tee nägu, et Sind see ei puuduta.
Ela pimeduses ning kogu endasse küsimused,
usu, et Sa ei saa midagi maailmas muuta.

Üksinda pimeduses,
haavatud hing;
Astu edasi, kuni oled valguses,
see edasi Tõeni juhib Sind.

Ava hääl ja väljenda oma mõtteid,
oma nägemusi, oma maailma.
Ära varja oma arvamust ega enda tundeid -
pääsemiseks tuleb Sul teistega neid jagada.

Tapa ego enda sees ja tunned
kuidas maailm Su ümber pudeneb
kildudeks ning surevad kõik senised tunded,
Su sisemus tükkideks mõraneb.

Sünnid uuesti, valgusesse
ja märkad maailma teisiti.
Sind on jälle toodud elu algusesse,
et anda valgust teistelegi.

Sa oled tähetolm taevast,
müstiline ja sügav;
Üritamas pääseda elu vaevast,
kihiline, huvitav.

Lumikellukesed öökapi peal

Vaikuses, sahisevas tuules,
udus kellukad ripuvad.
Öö nõnda uinutavas mõjus
mu silmad sulguma kipuvad.
Metsa pimeduses jalutab arm,
kõndides keset kellukalõhna paradiisi:
nopib kimbuks valgeid õisi,
vilistades huulil kauneimat viisi.
Kallim öö vaikuses tuppa hiilib
ning suudleb õrnalt laubale.
Vargsi tagasi pimedusse lahkub,
jättes valged lilled mu lauale,
et koidikuhämaruses lõhnaksid
lumikellukesed mu öökapi peal.

Unenägu

Valge pilve hele punetav valgus,
tõotab olla millegi põneva algus.
Minu pilved Sinu kauni pea kohal,
minu naeratused Sinu sees.

Kõnnin paljajalu kastesel teel,
naeratan laialt, rõõmust särab meel.
Jalutan edasi peenel klaasipurul,
hõljun unistes pilvedes.

Upun sügavasse unede vahtu,
naeran valjusti ja meel ei lahtu.
Sõuan suures rõõmude paadis
ning üles ei ärkagi kunagi.

Tuul sosistab roimast

Tuule luule puhub maale
ja sosistab sul kõrva
väikeseid kauneid valesid,
nii katta üritab mõrva.

On kinni pistetud luuletaja hing,
appi karjub ta süda,
kuid hüüde summutab raske rind
ja keegi ei kuulegi seda.

Kuis linnul ära lõigatud tiivad,
see rajalt ei juhi teda.
Ka ta jalad kaugele viivad,
uue inspiratsiooni teele.

Kaunis sa kallil luuleta,
kauneid sõnu sa lausu.
Isegi kui oled hääleta,
lohutust paku sa talle.

Luule varjab endas maailma,
peidab tumedat sügavust.
Teadvuses seletamatut roima
ja igavesti kestvat igatsust.

Kui kord udu kaob

Kui vaikiva vahuse mere
lained minuni jõuavad,
mind karjudes,
käed küljes kaasa nõuavad.
Kui kuri, karjuv, pekslev,
vihane tuul
sööstab minuni
kui vihane peatamatu kuul,
siis sombune,
tihke ning umbne udu hajub.
Langeb aina madalamale,
maapinnale vajub
ning kui udu lõpuks kaobki
ja valgus tuleb;
Õrn helevalge valgus
siis pimeduse endasse suleb.
Nii pime,
sügavtume öö mattub,
koidab päev ja uus hommik ning
taevas peagi valge valgusega kattub.

Kummitused meie aias

Pikk, kitsas ja käänuline tänav.
Jalg sellel täna jälle astub õhtuks,
et avada riiv ja lükata lahti värav
kohta, mida kutsume koduks.

Astu samm edasi sisse, et näha:
mänguasjad laiali jälle vedelevad.
Neid ära veel korista täna,
las kummitused aias mängivad.

Sammudes trepist aeglaselt üles,
kuuled sosinaid pööningul.
Tood endaga ööviiuleid ühes,
et need siis lõhnaksid koidikul.

Asetad nad vaasi, öökapi peal.
Sa tead, et sind jälgivad silmad,
nad on kogu see aeg  ju seal
ja aastaidgi hiljem veel kardad.

Aiast kostuvad laste hõiked,
endaga mängima kutsuvad.
Rõõmsad, muretud kilked,
igavest rahu sul lubavad.

Ma pole see, kes tead

Tead mind aasta või paar,

kuid on pikem veel mu elukaar.

Sa ära nüüd aja põhjal ennatlikke järeldusi tee,

sest tegelikult, tõde ju pole see.

Usud, et tunned mind piisavalt,

et tutvustada mind teistele hiilgavalt.

Sa küll võid mind teada juba pikemat aega,

kuid ei ole Sa ju saanud kõike minust teada.

Need aastat võivad olla ka vale,

sest kordagi pole olnud paljastatud mu tegelik pale.

Ja kui teadki veidigi mu sisemaailma,

siis mu tundmiseks peaksid võtma veel rohkemgi aega.

Arvad, et tead minust kõike või vähemalt poolt,

kuid üks õige jutt ei lõppe ju kunagi poolelt loolt.

Minus on veelgi enam kavalust

ja veelgi süngemat sügavust.

Võidki ju arvata, et oled näinud tegelikku mind,

kuid Sul luban, see on vaid mu maski pind.

Sa pole ju sammugi minu teed käinud

ega asju minu silmadest näinud.

Ma olen kannatanud rohkem kui suudan,

kuid iga kord ikka vabanemist loodan.

Ja alati olengi vabaks saanud,

sest mu hing on isegi vangis vabaks jäänud.

Ära arva, et tead mu vaateid, mu ideid,

sest väga vähesed on üldse kunagi kuulnud neid.

Ja kui Sa kõiki mu mõtteid ka teaks,

Sa mind siis laushulluks peaks.

p/I 2012

Sissejuhatuseks

Üks lihtne luuletus

See luuletus ütleb minust palju,

peaaegu isegi kõik.

Ja kuigi paljud teist seda ei taju,

see ongi minu võit.

p/I 2011