Kui ma tahan,
siis ma tulen.
Usu,
Sa ei pea mulle uuesti ütlema.
Hoia oma arvamus endale,
seni,
kuni ma ei küsi.
Ja kui ma küsin,
siis valeta.
Valeta mulle näkku
ja ära hoia end tagasi.
Siis pööra selg ja naera(ta).
Ma tean.
Ma nägin. Tõesti.
Sulge öösel silmad,
kuid hoia üks lahti.
Igaks juhuks.
Maga voodi varjupool,
kaugel, keha üle ääre,
kaitsva tekiga sisse pakitud.
Valva oma seljatagust
ja karda kogu maailma viha.
Peida pea rohuliblede taha,
mulla alla,
liivaterade vahele.
Sõnad peida seebimullidesse,
udu sisse.
Peitu kõigi eest.
Kuuluta Tõde,
kuid ära ütle, et see on vale.
Sest igaühel on ju oma.
See on vaid Sinu maailm.
Ehita endale ümber müür,
penetreerimatu kaitsekiht,
et keegi ligi ei saaks,
ega näeks.
Et keegi ei näeks,
mis koletis Sa oled.
Et Sa valetad,
kuid seda tehes sured.
Ja Sa tead seda.
Sa tapad end kiiremini kui mina.
Tee kõike seda
ja tea, et see on vale.
Aga tee ikkagi,
sest nii on lihtsam.
Sest me ju teeme nii.
Kõik.
Ära pinguta,
et kellelgi enda suunas pool silda valmis ehitada.
Ei.
See pole neile,
ära ole hea. Ole halb.
Tulista südant,
mis end avab
ja aita ka selle ümber seinad kõrguma.
Jäta ta surema.
Täida kõik mu vaod,
augud tsemendiga...
Et valgus ligi ei pääseks.
Tapa mind ka surnuna.
Ma olin nii katki,
jah.
Olin
ja olen edasi.
Ma olen see koletis, keda Sa kartsid,
kuid Sina oled ka.
Palun,
ära vaiki enam,
nüüd saad öelda,
kui palju Sa mind vihkad, jälestad.
Kuidas Sa tahaksid mu keha toolijalaga sodiks peksta
ja mu soolikatega seinu ehtida.
Räägi ära,
enam kergemaks ei saa minna.
Gravitatsiooni pole juba viimased neli ja pool miili.
Kaheksa sekundit veel ja suren.
Ja sina ka.
Ja ainus rõve osa sellest,
et ma pean seda Sinuga jagama.
Ja ma valetan endale.
Ma armastaksin seda kõike Sinuga teha.
Jagada.
Sure viimsel päeval
ja ära tule tagasi.
See oli minu sees
ja ma tõesti,
seda ei oska seletada.
Toores
ja lugemata.
Surm minu hingetapu sees.
Ma ei tea,
ära küsi,
sest ma ei vasta Sulle niikuinii.
Lülitan kõrvad välja
ja noogutan kaasa,
suren sees
ja välja näitan ka.
Et Sa haiget saaksid.
Sest ma tahan niiiiiiii väga Sulle haiget teha.
Jah, tõesti vist.
Kasvõi kordki elus,
nii, et Sa seda tunned ja mina näen,
südamega.
Ma tahan näha Sind piinlemas,
südant põlemas
ja vedelemas üksildase kõrvaltänava asfaldil,
prügikasti rataste all.
Sest ma vihkan Sind sama palju kui armastan.
See oli minu sees
ja ma ei tea.
Tõesti.
See oli see viha, mida mul pole,
ilmselt.
Võimalik, et väärastunud armastus.
Tõenäoline, võimalik.
Ego.
Sest kui ma uuesti loen,
saan šoki
ja pöördun teraapiasse.
Hullumaja mu sees on jõudnud pähe ja paberile.
Khmm...virtuaallehele.
Ma loodan, et nägid hinge surma mu silmades, kui valetasid.
Ei mäleta, mis sõnu pildusin
ega mida kogesin.
Tühi.
Üks hetk,
hingetõmme.
Läinud.
Pole olnud,
ära valeta.
Olen toores,
hingelt küps,
kuid katki ja surnud.
Sa põhjustasid mulle enim kannatust elus.
Su surm mu hinges on veel kaugel ja seni ma piinlen.
Sa tapsid mu päikese, röövisid õnne ja jätsid tühjana.
Ja ma lasin.
Põle tuhaks mu südames.
Rõõm teeb mind kurvaks ja kallistused ajavad nutma.
Suudlused tapaksid.
Ma tõesti ei tea,
kes ta on mu sees
või oli.
Teda ei ole.
Ära saa valesti aru.
Aga pidi saama pinnale, sest ta ju sai.
Mu maniakaalsus,
bipolaarus,
ebastabiilsus,
tujukõigusus,
kergesti ärrituvus,
alla surutus. Mu surm.
Mu hirmud ja vihad,
kõik see sitt ja haiget saamine, mida lasin Sul endale teha.
See oli siin.
Kogu see aeg.
Juba ammu.
Ja ma pole kaugeltki lõpetanud,
sõnu keeb mu sees ja ridu pritsib välja võrdeliselt valatud pisarate hulgaga.
Ole ometi kord vait ja kuula, mida ma tundsin.
Sa tahtsid alati ju teada.
Hoia oma suunupp kinni ja kõrvad teravad.
Tuli palju ja tuleb veel.
Mulle aitab Su sitast.
No comments:
Post a Comment