Kui vaikiva vahuse mere
lained minuni jõuavad,
mind karjudes,
käed küljes kaasa nõuavad.
Kui kuri, karjuv, pekslev,
vihane tuul
sööstab minuni
kui vihane peatamatu kuul,
siis sombune,
tihke ning umbne udu hajub.
Langeb aina madalamale,
maapinnale vajub
ning kui udu lõpuks kaobki
ja valgus tuleb;
Õrn helevalge valgus
siis pimeduse endasse suleb.
Nii pime,
sügavtume öö mattub,
koidab päev ja uus hommik ning
taevas peagi valge valgusega kattub.
No comments:
Post a Comment